Konkordiaraamat anti välja 1580. aastal Augsburgi usutunnistuse 50. aastapäevaks. Sellesse koondati seitse kirjutist, mida peetakse luterluse n-ö õpetuslikuks maksimumiks: Augsburgi usutunnistus, Augsburgi usutunnistuse apoloogia, Schmalkaldeni artiklid, traktaat paavsti võimust ja primaadist, Martin Lutheri (1483–1546) Väike ja Suur Katekismus ning konkordiavormel. Nende ette paigutati kolm vanakiriklikku usutunnistust (s.o apostlik, Nikaia-Konstantinoopoli ja Athanasiose usutunnistus), et rõhutada luterliku kiriku lahutamatut seost kristliku katoolse kirikuga. Konkordiaraamatu lõppu paigutati Catalogus testimoniorum – kirikuisade ütluste kogu, mis pidi vanakirikliku häälena kinnitama luterliku kiriku poolt üldkiriklikena esitatud seisukohti. Konkordiaraamatu avaldamisega jõudis usutunnistuskirjade kujunemine luterluses lõpule.