Nimetuse „Vana Testament“ võtsid kasutusele kristlased 2. sajandil, eristamaks seda Uuest Testamendist. Juutidel endil ei olnud pikka aega oma kaanoni kohta kindlat nimetust. Kui Uues Testamendis räägitakse (Moosese) Seadusest ja Prohvetitest, siis Seaduse all peetakse silmas viit Moosese raamatut, Prohvetite all kõiki ülejäänud raamatuid. Lk 24:44 esineb laiendatud variant: Moosese Seadus, Prohvetid ja Psalmid. Kolmikjaotus on juutidele omane praegugi: seadus, prohvetid ja kirjutised.
