Laudianism kerkis esile vastureaktsioonina reformeeritud teoloogia tugevale mõjule varases anglikaani kirikus ja sai nime oma peamise eestkõneleja, Canterbury peapiiskopi William Laudi (1573–1645) järgi. Teoloogiliselt eitasid laudianistid kalvinistlikku ettemääratuse õpetust. Nad pidasid oluliseks inimese vaba tahet, Jumala armu universaalsust ja selle toimimist läbi sakramentide, mis võimaldasid pääste kõigile kristlastele, mitte vaid vähestele valitutele. Episkopaalse kirikukorralduse, kirikliku hierarhia, liturgiliste traditsioonide ja armulaua tähtsustamise tõttu peetakse neid kõrgkirikliku suuna teerajajateks anglikaani kirikus. Omas ajas oli laudianism ka poliitiline liikumine, mis toetas monarhiat ja kuninga õigust kirikut juhtida.
