Ristimärk õnnistamisžestina ja usu kinnitusena oli teadaolevalt kasutusel juba teisel sajandil pärast Kristuse sündi. Ristimärki kasutatakse väga mitmesugustel puhkudel, näiteks palve eel ja järel, ohu korral, mõnda olulist tegevust alustades, kirikusse sisenedes ja sealt väljudes jne. Selle märgiga õnnistatakse kas iseennast, teisi inimesi või objekte, tavaliselt kaasneb ristimärgiga sõnaline vormel „Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel”. Tähtis koht on ristimärgil jumalateenistuslikus elus. Ladina riituses tuntakse suurt ja väikest ristimärki, suure puhul puudutatakse viie väljasirutatud sõrmega (sümboliseerib Kristuse viit haava) otsaesist, rinda ja õlgu suunaga vasakult paremale, väikese puhul tehakse ristimärk pöidlaga otsaesisele, huultele ja rinna kohale. Bütsantsi riituses teeb kristlane ristimärgi kolme kokkupandud sõrmega ülalt alla, paremalt vasakule. Mõnes traditsioonis on tavaks teha ristimärk kahe kokkupandud sõrmega, selle viisi on säilitanud näiteks vanausulised. Õnnistavad ristimärgid, mida teeb vaimulik, varieerivad sõrmede asendit ja sümboolikat veelgi. Vaimulik võib ristimärgi teha ka krutsifiksi vm esemega. Katoliku kirikus on ristimärk ka sakramentaal.
