Põlvitamise tava on kristluses juurdunud algusaegadest peale, saades eeskuju niihästi juutlikust (vrd 2Aj 6:13; Ps 95:6) kui ka antiikaja käitumiskultuurist. Põlvili laskumisega väljendatakse erinevaid hoiakuid – see on patukahetsuse ja meeleparanduse žest, kummardus püha Jumala ees või ka lihtne palveasend. Ühistel jumalateenistustel põlvitab kogu kirikurahvas üheskoos. Õigeusus on põlvitamist vähem, peamiselt ennepühitsetud andide liturgial, nelipühi õhtuteenistusel ja mõningatel palvustel. Rooma missakorra järgi põlvitatakse armulauaandide konsekratsiooni ajal. Luterlikul jumalateenistusel põlvitatakse altarivõre ees armulaua vastuvõtmise ajal. Põlvitamise tava on siiski taandumas või mitte enam rangelt reguleeritud. Mõnikord on uuema interjööriga kirikutes põlvituspinkidest loobutud.