Katoliiklus kõige kitsamas mõttes tähendab ainult katoliku kirikut ja selle õpetust, kuid laiemalt võib selle osana näha ka katoliku kirikust eraldunud, kuid end jätkuvalt katoliiklikuna identifitseerivaid uskkondi, nagu näiteks vanakatoliku kirik. Kõiki neid kirikuid iseloomustab Piibli ja kiriku pärimuse tunnistamine usu kahe alussambana, apostliku järjepidevuse tähtsustamine, episkopaalne kirikukorraldus, seitse sakramenti, pühakute austamine ja Jumala armu kõrval inimese aktiivse rolli rõhutamine õndsusele püüdlemisel. Sarnaste uskumustega õigeusust eristab katoliiklust teistsugune kultuuritaust, mõttelaad ja tavad, kuna katoliiklus kujunes välja ladina keele- ja kultuuriruumis, õigeusk aga kreeka keele- ja kultuuriruumis; katoliku kiriku puhul on eristavaks tunnuseks veel Rooma piiskopi ehk paavsti tunnistamine kogu kiriku peana, mis on viinud tsentraliseeritud ja ühtse ülemaailmse kirikustruktuuri tekkeni. Vanakatoliku kirik ja muud iseseisvad katoliku kirikud paavsti autoriteeti ei tunnista, ka on need kirikud reeglina loobunud munklusest, mis on traditsiooniliselt olnud osa katoliku vaimsusest.
