Kamalduulide ordu rajas 1012. aastal Toscana mägedes Camaldolis benediktlasest munk Romuald (u 952–1027, pühakuks kuulutatud 1032), soovides lääne munkade ühiselu aluseks oleva püha Benedictuse (480–547) reegli siduda algmunkluses kesksel kohal olnud eremiitluse põhimõtetega. Peatselt lisandusid munkadele ka nunnad, emakloostri asukoha järgi hakati neid kõiki kutsuma kamalduulideks. Ordureegli kinnitas 1072. aastal paavst Aleksander II (ametis 1061–1073). Nüüdisajal on ordul kaks haru: vanem neist ühines 1966. aastal benediktlastega ja sai nimeks Püha Benedictuse Ordu Kamalduulide Kongregatsioon (ladina keeles Congregatio Camaldulensis Ordinis Sancti Benedicti (OSBCam)), noorem haru kannab nime Monte Corona Erakute Kamalduulide Kongregatsioon (ladina keeles Congregatio Eremitarum Camaldulensium Montis Coronae (ECMC, ErCam)). Kamalduulid kannavad valget kapuutsiga ordurüüd ja elavad kloostri territooriumil asuvates eraklates, keskendudes kontemplatsioonile ja vältides kontakti välismaailmaga.