Chalkedoni kirikukogu kutsus kokku Ida-Rooma keiser Markianos (valitses 450–457), et lõpetada vaidlused Jeesuse Kristuse isiku ja kahe loomuse üle. Vastusena arhimandriit Eutychese (u 380–456) monofüsiitlikule õpetusele, mille kohaselt on Kristusel ainult üks loomus, kinnitati Chalkedonis juba 431. aastal Efesose kirikukogul sõnastatud põhimõte, et Kristus on üks isik kahe – jumaliku ja inimliku – loomusega. Chalkedonis rõhutati, et need loomused on Kristuses täielikul kujul, need ei segune ja nende vahekord ei muutu, samas ei saa neid teineteisest eraldada ega lahutada. Kuigi Chalkedoni usumääratlus püüdis ühendada Aleksandria Kyrillose (surnud 444) ja tema oponentide vaateid, oli üksmeele asemel tagajärjeks pikalt püsinud lõhe vanade idakirikutega. Kirikukorralduslikult kinnitati Jeruusalemma piiskopi sõltumatus Antiookia piiskopist ja sätestati ametlikult, et Konstantinoopol on piiskopitoolide aujärjestuses teisel kohal pärast Roomat.