Esimesed, kes austasid Jeesust Messiana (Kristusena) ja Issandana, olid juudid. Nii olid juudikristlased algkoguduse tekkides Kristuse õpetuse peamised järgijad ja levitajad. Nad ei eristanud ennast veel juutlusest, kuigi sattusid Jeesuse Messiaks tunnistamise tõttu peagi konflikti traditsiooniliste juutidega. Nende mõju hakkas kahanema pärast apostel Pauluse (surnud u 64/65) ja tema kaastööliste edukat misjonit mittejuutide seas, tugeva löögi andis ka nende vaimseks keskuseks olnud Jeruusalemma templi hävitamine 70. aastal. Kristlikust kirikust tõrjuti tolleks ajaks marginaalseks kahanenud juudikristlased lõplikult hereetikutena välja 4. sajandil.
