Moosese seaduse järgi oli iga seitsmes aasta sabatiaasta ning iga viiekümnes aasta juubeliaasta, seega igale seitsmendale sabatiaastale järgnes juubeliaasta. Ka sabatiaastal jätsid iisraellased põllumaad sööti, elati viljast, mida maa kandis, ja varem varutust. Nimetus „juubel“ kujunes tõenäoliselt heebrea sõnast jobel (‘jäär’), kuna juubeliaasta kuulutati välja jäärasarve puhumisega lepituspäeval. Juubeliaasta oli suur vabastusaasta, mille eeskirjad on üksikasjalikult toodud 3Ms 25. Selle mõte oli taastada ühiskonnas olukord, kus ükski iisraellane pole teise ori, vaid nad kõik on Jumala sulased (3Ms 25:42).
