Jakobiitide kirik tekkis kristoloogiliste vastuolude tõttu 6. sajandil, mil Chalkedoni kirikukogu otsustele vastandunud miafüsiidid eraldusid lõplikult Antiookia kirikust. Jakobiitideks hakati neid nimetama ühe oma juhi, Edessa metropoliidi Jakobus Baradai (surnud 578) järgi, kiriku ametlik nimi on Süüria ortodoksne ehk õigeusu kirik. Liturgiline keel on vanasüüria keel, kasutatakse läänesüüria riitust. Kirikupea kannab Antiookia ja kogu ida patriarhi tiitlit, kuid resideerib alates 1959. aastast Damaskuses. 17. sajandil eraldus neist paavsti ülemvõimu tunnistav Süüria katoliku kirik, mis liturgiliselt kuulub jätkuvalt jakobiitide traditsiooni. Jakobiitidel on ka kaks haru Indias, mõlema keskus asub Keralas. Kristlaste tagakiusamise ja sõdade tõttu Lähis-Idas elabki enim jakobiite nüüdisajal Indias ja diasporaana lääneriikides.
