Jumalakartus on mõiste, mille sisu ulatub aukartusest vägeva ja püha Jumala ees reaalse hirmuni, kui kohtutakse üleloomulikuga ning kogetakse enese väiksust ja täielikku sõltuvust. Vana Testamendi lugudes, kus on juttu vahetust Jumala ilmumise või tegutsemise kogemusest, on tavaliselt mainitud ka kartust, mida see inimestes esile kutsus (2Ms 3:6, 2Ms 14:31, 2Ms 20:18 jm). Hilisemaid põlvkondi, kes Jumala vahetut tegutsemist samal viisil kui näiteks Iisraeli rahvas kõrberännakul enam ei kogenud, manitsetakse aga siiski Jumalat kartma, kusjuures jumalakartus on seotud Jumala armastamisega, need kaks aspekti on Iisraeli rahva ja Jumala suhetes lahutamatud (vrd 5Ms 2:5; 5Ms 2:8), kusjuures mõlemad on aluseks sellele, et rahvas peaks Jumala käske. Vana Testamendi tarkuskirjanduses rõhutatakse jumalakartust kui eluhoiakut, mis on „tarkuse algus" (Ps 11:10), jumalakartlikel on põhjust loota Jumalalt kaitset ja abi (Ps 31:20, Ps 34:8). Uues Testamendis on jumalakartusest vähem juttu, kuna esikohal on kuulutus Jumala armastusest. Aukartusena püha ja vägeva ees on aga jumalakartusel endiselt tähtis koht. Augustinus tegi vahet „puhta” ja „orjaliku” kartuse vahel; neist esimene on õige jumalakartus, olemuselt aukartus, teine aga hirm karistuse ees ja mitte õige jumalaaustus. Täielikus armastuses ei ole kartust (1Jh 4:18).