Irvinglased on oma nime saanud irvingluse ideelise alusepanija Edward Irvingi (1792–1834) järgi, kes ise küll ühtegi kirikut ei rajanud. Neile on iseloomulik kiliasm ehk maailmalõpu ootus ning soov taastada kirikus algkoguduse ametid, eriti oluliseks peavad nad apostliametit. Irvinglased tunnistavad kolmainsust ja kolme sakramenti (ristimine, kinnitamine, armulaud). Algselt nimetati irvinglasteks katoliku-apostliku kiriku liikmeid, hiljem on seda nimetust kasutatud ka sealt eraldunud kirikute (näiteks uusapostliku kiriku) liikmete kohta. Eestisse jõudsid esimesed irvinglased 1880. aastatel.
