Frangi riigi ja selle ühe järglase, Saksa-Rooma riigi valitsejad olid harjunud piiskoppe ja kloostriülemaid käsitama sarnaselt ilmalike vasallidega, võttes endale ka nende osas investituuriõiguse (õiguse neid ametisse nimetada ja seada). Paavstivõimu tugevnemisel viis see 1076. aastal avaliku tülini paavst Gregorius VII (ametis 1073–1085) ja kuningas Heinrich IV (valitses 1054–1105) vahel. Investituuritüli tõi kaasa sõjad, vastupaavstide ametisse seadmise, keisrite kirikuvande alla paneku ja muud ühiskonda lõhestanud sündmused. See lõppes 1122. aastal paavst Calixtus II (ametis 1119–1124) ja keiser Heinrich V (valitses 1111–1125) vahel sõlmitud Wormsi konkordaadiga, mis andis piiskoppide ametisse nimetamise õiguse lõplikult paavstile, kuid jättis keisrile õiguse osaleda piiskopikandidaadi valimisel vahekohtunikuna ja säilitas piiskoppide truudusvande keisrile. Analoogsed, kuid lühemaajalised, sarnaste lahenditega lõppenud konfliktid leidsid samal perioodil aset ka Prantsusmaa ja Inglismaa kuningate ning paavsti vahel.
