Investituuri kontseptsioon pärineb germaani õigusest, kus see tähendas vasallisuhte kinnitamist valitseja ja tema vasalli vahel. Läänekirikus hakkas see tähistama kõrgvaimuliku ametisse seadmise (inauguratsiooni või intronisatsiooni) üht osa, mille käigus antakse talle üle tema võimu kinnitavad sümbolid (ametiriietus, sau, sõrmus vms). Kõrg- ja hiliskeskajal olid paljud piiskopid ja kloostrid ühtlasi ka ilmalikud maaisandad, mis tõi kaasa monarhide soovi ise nende suhtes investituuriõigust teostada – piiskoppe ja kloostriülemaid valida ning neile alluvussuhte kinnitamiseks võimusümbolid üle anda. See viis 11. sajandil investituuritülini paavstide ja Saksa-Rooma keisrite vahel. Ilmaliku investituuri probleem kadus koos feodalismi hääbumisega.
