Ühena esimestest hakkasid ennast illuminaatideks ehk valgustatuteks (hispaania keeles ka alumbrados) nimetama 15.–16. sajandi vahetusel Hispaanias tekkinud kristliku müstilise voolu järgijad, kes taotlesid inimhinge jumalikuga ühinemise kaudu maailmakorralduse suurte saladuste mõistmist ja pidasid kõiki usu väliseid elemente, sealhulgas ka sakramentidest osasaamist, teisejärguliseks või üldse tähtsusetuks. 17. sajandi Prantsusmaal ja Madalmaades nimetati illuminaatideks mitmete eripalgeliste müstiliste voolude ja liikumiste liikmeid, teiste seas ka roosiristlasi. Tuntuim illuminaatide liikumine oli aga 1776. aastal Baieris Adam Weishaupti (1748–1830) rajatud salaühing, mis taotles võrdsema ühiskonna loomist, võideldes seisusliku korra ja katoliku kiriku mõjuvõimu vastu. Liikumine keelustati 1780. aastate keskel ja hääbus peatselt, osa selle liikmeid astusid vabamüürlasteks. Paljud vandenõuteooriad peavad seda tänaseni eksisteerivaks mõjuvõimsaks salaühinguks, mis pretendeerib maailmavalitsusele.
