Johanniitide ordu kujunes välja vennaskonnast, kes hoolitses 11. sajandil Jeruusalemma rajatud palverändurite haigla eest, paavst Paschalis II (ametis 1099–1118) kinnitas nende põhikirja 1113. aastal. Ordu ametlik nimi oli Jeruusalemma Püha Johannese Haigla Vendade Ordu (ladina keeles Ordo Fratrum Hospitalis Sancti Ioannis Hierosolymitani), algse tegevusala järgi hakati neid kutsuma ka hospitaliitideks. 12.–16. sajandini oli see üks tähtsamaid vaimulikke rüütliordusid, mis osales paljudes ristisõdades ja võitlustes Osmanite riigiga, pärast Pühalt Maalt väljatõrjumist oli ordu peakorter Küprosel (1291–1310), Rhodosel (1310–1530) ja Maltal (1530–1798), mille järgi hakati seda kutsuma Malta orduks. Esimesed protestantlikud allüksused tekkisid ordu sees Saksamaal juba 1530. aastatel, kuid jäid ustavaks katoliiklasest suurmeistrile. Lõplikult eraldusid mitmete riikide (Saksamaa, Suurbritannia, Madalmaade, Rootsi) protestantlikud harud eraldi ordudeks 19. sajandil, kui nende emaorganisatsioon oli ka Maltalt välja tõrjutud. Nüüdisajal viitab nimi hospitaliidid eelkõige ordu varasemale ajalooperioodile kuni 18. sajandi lõpuni. Malta ordu on katoliikliku ordu lühendatud nimi (selle peakorter asub 1834. aastast Roomas ja see ordu on eraldi rahvusvahelise õiguse subjekt), johanniitideks nimetatakse aga eelkõige protestantlikke, iseseisvalt tegutsevaid orduharusid.