Suuremates kirikutes, kus on mitu altarit, eristatakse peaaltarit ja kõrvalaltareid. Peaaltar on alati kiriku tähtsaim altar, mis on pühitsetud kiriku nimipühakule või -sündmusele ja kus toimub enamik koguduse jumalateenistusi. Reeglina püütakse peaaltar ehitada nii, et see oleks hästi nähtav kiriku kõigist osadest, seetõttu asub see kiriku keskosas, mitmelöövilise kiriku puhul kesklöövis, ja reeglina on tõstetud kirikusaali põrandapinnast kõrgemale platvormile. Sellest tulenevalt nimetatakse peaaltarit läänekirikus, eriti katoliku traditsioonis, ka kõrgaltariks.