Kõrgkiriku mõiste võeti kasutusele anglikaani kirikus, milles säilisid protestantlike uuenduste kõrval väga selged katoliiklikud elemendid. Kõrgkirikuks hakati seal 17.–18. sajandil nimetama voolu, mis pani rõhku traditsioonilise liturgia säilitamisele ja liturgia välisele rikkalikkusele, rõhutas sõnateenistusest enam armulaua keskset tähendust ja üldse usuelu sakramentaalseid aspekte, pidas oluliseks vaimulikku ametit, selle apostliku järjepidevuse säilitamist ja episkopaalset kirikukorraldust. Kõrgkiriklikust voolust kasvas välja ka anglokatoliiklus. Osaliselt anglikaani kiriku mõjul, osaliselt iseseisvalt on tekkinud kõrgkiriklikud voolud ka mitmetes teistes protestantlikes kirikutes, nagu metodisti, luteri ja presbüterlikud kirikud. Kõrgkiriklik vool on aidanud kaasa oikumeenilise liikumise arengule, kuna rõhutatakse ülemaailmse kiriku ja selle ühtsuse tähtsust ning peetakse oluliseks lepituse ja ühisosa leidmist katoliku, õigeusu ja vanade idakirikutega. Kõrgkirikule vastanduvat voolu nimetatakse madalkirikuks.
