Vajadus kalendrireformi järele tekkis soovist pühitseda ülestõusmispüha Nikaia I kirikukogul (325) kokku lepitud ajal, pühapäeval pärast täiskuu päeva, mis langeb kevadisele pööripäevale või sellele järgnevale ajaperioodile. Kuid 16. sajandiks oli kevadine pööripäev Juliuse kalendriaastas kümme päeva suve poole nihkes ega kattunud enam ka astronoomilise aasta pööripäevaga. Gregoriuse kalender kinnitas aasta esimeseks päevaks 1. jaanuari. Eesti aladel kehtestati Gregoriuse kalender esimest korda Poola võimude poolt Liivimaal (1582–1625). Püsivalt ja kogu Eesti territooriumil jõustus kalendrireform 1918. aastal: Juliuse kalender lõppes 31. jaanuariga, sellele järgnes Gregoriuse kalendri 14. veebruar. Eesti õigeusu kogudustes on pärast seda kasutusel olnud nii Gregoriuse kui ka Juliuse kalender. Nüüdisajal järgivad Moskva patriarhaadi kogudused endiselt Juliuse kalendrit, Konstantinoopoli patriarhaadi kogudused aga revideeritud ehk uut Juliuse kalendrit, kus kõiki pühi peale ülestõusmispühade tsükli tähistatakse vastavalt Gregoriuse kalendrile.