Sakraalse kuningavalitsuse objekti peetakse sageli ainupädevaks sooritama teatud kultuslikku toimingut (lepitusohver, hieros gamos). Sakraalne kuningavalitsus on kaitstud valitsejatabudega, millest on hiljem välja kasvanud õukonnarituaal (valitseja jalg ei tohi puudutada pühitsemata pinda, keeld talle otsa vaadata või tema juuresolekul istuda jne). Sakraalsele kuningavalitsusele viitab ka valitsejate tituleerimine (Majesteet, Pühadus, Hiinas Taevapoeg, Peruus Päikesepoeg jne). Sakraalse kuningavalitsuse printsiip eeldab, et jumalik valitseja ühendaks oma isikus ilmalikku ja vaimulikku võimu. Pühale valitsejale on omistatud ka ime- ja ravivõimed (nt Inglise kuningat Charles II usuti suutvat tervendada jalutuid).
