Piiblis kutsutakse Jumalat Isaks eelkõige Uues Testamendis (nt evangeeliumites 170 korral), kus Jeesus Kristus, Jumala Poeg, ilmutab enda eriliselt lähedast ja usalduslikku suhet Jumalaga ning ka Jeesusesse Kristusesse uskujad saavad tänu tema pojaseisusele Taevaisa lasteks. Selliste inimeste suhet Jumalaga – Loojaga – kirjeldatakse nagu laste suhet hooliva, armastava ja õiglase isaga. Mõistagi ei ole “isa” mõeldud soolise määratlusena – transtsendentaalsel Jumalal, kõige olemasoleva algallikal ja hoidjal, pole iseenesest ei sugu ega perekondlikku staatust. Kolmainu isikutest nimetatakse alati esimesena Isa ja alles seejärel Poega ning Püha Vaimu, väljendamaks kolmainusiseste suhete korda, kus Jumal Poeg, olemuselt ühtne Isaga, on Isast sündinud „enne kõiki aegu“ (Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus). Kuna igavesti sündinud Poeg ei ole ilma Isata, on Jumal Isa alati ja igavesti olnud “isa”.
