Paganakristlus osutab mittejuutidest kristlastele, nende tavadele ja veendumustele algkristlikul perioodil. Traditsiooniliselt on selle algust seostatud apostel Pauluse (surnud u 64/65) misjoniga, mis oli suunatud eelkõige mittejuutidele ehk paganaile ja milles ei rõhutatud enam juudi usutavade ranget ja täpset järgimist. Paganakristluses nähti Jeesuse Kristuse isikut ja sõnumit üha enam universaalse, mitte üksnes juudi religioossesse konteksti kuuluva nähtusena ning kaugeneti juudi usutavadest, millest kinnipidamist ei peetud Jeesuse kuulutuse valguses enam oluliseks (nt meeste ümberlõikamine, toitumisreeglid jpm). Aja jooksul kujunes paganakristlus kristluses domineerivaks vooluks, varjutas algkoguduses domineerinud juudikristluse ja kujundas kristluse sellisena, nagu me seda nüüdisajal eraldiseisva usundina teame. Nüüdisajal peetakse juudi- ja paganakristluse termineid suuresti aegunuks ning rõhutatakse, et ei eksisteerinud kahte selgelt eristuvat voolu või koolkonda, kuid samas ei ole siiani leitud vaadeldavat teemat paremini avavaid termineid, mis oleksid ühtaegu selged, lühidad ja üldkasutatavad
