Langetise põhiosa moodustavad talveperioodil surnud mesilased, mahanäritud kärjekaanetisest jäänud vahatükikesed, kristalliseerunud meest järelejäänud meekristallid, suiratükikesed ja mõnikord ka taru soojustusmaterjali või kattematerjali tükikesed. Sellise koostisega materjal on soodsaks elukeskkonnaks hallitusseentele. Vahakoi vastsetele, tarumardikatele, nahanäkkidele, mullamurelastele ja teistele tarus ebasoovitavatele elusorganismidele. Suvel puhastab elujõuline pere ise taru põhja langetisest, kuid talveperioodil jääb langetis pikemaks ajaks taru põhjale. Nakkuste ja muude ebasoovitavate nähtuste leviku tõkestamiseks tuleb tarude põhjad esimesel võimalusel puhastada ja võimaluse korral ka desinfitseerida. Langetise hulk annab teatud ülevaate ka mesilaspere talvitumisest. Kui langetist on rohkem, kui 2 teeklaasitäit, siis seda on juba palju ja tuleb pöörata tähelepanu selle põhjuste väljaselgitamisele. Tarust välja võetud langetis (kui see on kuiv) sõelutakse (vahapuru eemaldamiseks), surnud mesilased aga põletatakse. Kui aga langetis on märg või hallitanud, siis tuleb kogu langetis põletada. Tarulangetist ei tohi mingil juhul vista maapinnale, põõsaste alla ega mujale, kus ta võib saada nakkuste leviku allikaks.
