Filippovlaste liikumine sai alguse 1737. aastal pomoorlaste seas tekkinud lõhest, kui Võgi kogukonnast lahkusid radikaalsemad liikmed eesotsas munk Filippiga (ilmalik nimi Foti Vassiljev, 1674–1742). Filippovlased on üks vanausuliste kõige rangemaid harusid – võimalusel elatakse muust ühiskonnast eraldatud kogukondadena, eitatakse abielu ja laste saamist (mõlemat esineb filippovlaste seas, kuid seda käsitletakse üleastumisena), ei tunnistata teisi uskkondi, vanausuliste harusid ega nende toimetatud ristimist, toitutakse ja palvetatakse kloostrikorra järgi. Ajalooliselt keeldusid nad palvetamast Venemaa tsaari eest ja sageli põletasid ennast, kui oli oht, et neid võidakse sundida usust lahti ütlema. Nende radikaalsuse tõttu kiusati neid nii tsaari- kui nõukogude võimu poolt eriti intensiivselt taga. Eestis filippovlaste kogudusi ei ole olnud, küll leidus neid varem Läti ja Leedu aladel. Nüüdisajal arvatakse, et filippovlasi on alles veel mõnisada.
