Era- ehk omandkirik oli eriti levinud keskaegses feodaalsüsteemis, kus ülikutest maaomanikud rahastasid kirikuhoonete rajamist oma maadele. Selline kirik võis olla teatud juhtudel vaid maaomaniku, tema pere ja kaaskondlaste kasutuses (nt mitmesugused lossikirikud), kuid enamasti olid need mõeldud kogudusekirikutena. Maaomanik säilitas teatava haldus- ja majandusvõimu erakiriku üle, õiguse osale sealsest kogudusest laekuvatelt kirikumaksudelt ning sageli taotles endale ka õiguse nimetada või kinnitada ametisse selles kirikus teenivaid vaimulikke. Erakirikute rajajad kujunesid kirikupatroonideks ja nende õigust osaleda vaimulike määramisel nimetatakse patronaadiõiguseks.
