Naissoost diakonid olid olemas juba algkoguduses. Nad tegelesid eelkõige hingehoiu ja hoolekandega naiste seas, kuna sündsusnõuete tõttu ei saanud mehi alati rakendada. Kui aja jooksul muutusid diakonite ülesanded peamiselt liturgilisteks, kadus vajadus diakonisside järele ja pärast 7.–8. sajandit pühitseti naisi diakoniks üha harvem. Diakonissi amet taastati 19. sajandil protestantlikes kirikutes, kuid esialgu vaid kiriku töötegijana, kes hooldas inimesi haiglates ja muudes hoolekandeasutustes. Kui 20. sajandil hakati naisi protestantlikes kirikutes vaimulikeks pühitsema, tekkisid hoolekandjatest diakonisside kõrvale taas hingehoidlikke ja liturgilisi ülesandeid täitvad, vaimuliku staatuses naisdiakonid. Sageli nimetataksegi protestantlikus kõnepruugis esimesi diakonissideks ja teisi diakoniteks. Diakonissi institutsioon on nüüdisajani olemas ka mõnes õigeusu ja vanas idakirikus, kus see vastab alamdiakoni astmele ja on avatud nunnaks pühitsetud naistele.