Desinfitseerimisvahenditest mesinduses on tähtsamad: tuli, kuum vesi, kuum aur, formaliin, pesusooda ja naatriumhüdroksüüd (seebikivi). Viimastel aastatel on kasutusele võetud desinfitseerimisvahendina Virkon S. Eristatakse veel profülaktilist desinfitseerimist, mida tehakse terves mesilas perioodiliselt haiguste vältimiseks. Jooksvat desinfitseerimist tehakse mesilas pidevalt peale mõne nakkushaiguse avastamist. Kõik esemed, mis on kokku puutunud haige perega, tuleb peale tööd desinfitseerida. Sinna alla kuuluvad mesiniku riietus, töövahendid (tarulabidas, konkspeitel, kärjepihid, kindad jne). Jooksva desinfektsiooni alla kuulub ka hukkunud mesilaste ja haudme hävitamine (haudmemädanike puhul põletamine). Lõplik desinfitseerimine viiakse läbi pärast nakkuse likvideerimist või haigete perede eemaldamist mesilast. Lõppdesinfektsiooni peavad läbima kõik tarud, kärjeraamid, kattepadjad, kärjed, talvitushoone, muud mesindusruumid, muu inventar, mesiniku tööriietus ja ka tarualune pind. Enne desinfitseerimist tuleb kõik desinfitseerimisele kuuluvad vahendid ja inventar mehaaniliselt puhastada mustusest, taruvaigust, mesilaste väljaheidetest ja vahast.