Diakon- ehk aseõpetaja institutsioon loodi selles tähenduses Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus 1940. aastate teisel poolel, mil vajadus koguduseõpetajate järele oli suur, aga puudus piisaval hulgal lõpetatud kõrgema teoloogilise haridusega vaimulikukandidaate. Eristamaks alles õppivaid ja üldse ametliku vaimuliku hariduseta õpetajaid nõuetekohase ettevalmistusega koguduseõpetajatest, loodi diakonõpetaja amet. Seoses vaimuliku hariduse laialdase kättesaadavusega on alates 1990. aastatest diakonõpetajate hulk kirikus pidevalt vähenenud ja reeglina neid nüüdisajal enam ametisse ei seata. Diakonõpetajal puudub ametiristi kandmise õigus.
