Jeesus seadis pühal õhtusöömaajal apostlitele leivast ja veinist koosneva armulaua, nimetades leiba oma ihuks ja veini oma vereks (vt Mt 26:26–28). Idakirikus püsis armulaua jagamine kahel kujul. Keskaja areng läänekirikus viis selleni, et kui preesterkond võttis armulauda kahel kujul, siis kogudus jäi üha enam karikaosadusest eemale, kuni selleni, et Konstanzi kirikukogul (1415) keelati karikaosadus ilmikutele täiesti – vastureaktsioonina hussiitide nõudlusele ilmikukarika (sks Laienkelch) järele, ometi erandeid tuli ette. Sellise arengu põhjus peitus niihästi suurenevas austuses Kristuse reaalse ligiolu vastu armulauaelementides ning kartuses toimida seejuures ebaväärikalt kui ka skolastilises maailmavaates, mille kohaselt on Kristus ühel kujul, s.t leivana vastuvõetavas armulauas samal määral reaalselt kohal kui kahel kujul jagatavas armulauas (konkomitantsiõpetus). Reformatsiooniga taastati armulaua jagamine kahel kujul. Vatikani II kirikukogu soovitas luua võimalusi ka katoliiklastele osasaamiseks armulauast kahel kujul, s.t pakkuda ilmikutele ka karikaosadust.