Vanakatoliku kirikust kui eraldi voolust või kirikute perest saab rääkida alates 1871. aastal Saksamaal Münchenis toimunud konverentsist, kus mitmed vaimulikud ja teoloogid avaldasid vastuseisu Vatikani I kirikukogu (1869–1870) otsustele, eriti paavsti ilmeksimatuse dogmale. Konverentsi järel loodi esmalt saksakeelsetel aladel (Saksamaal, Austrias, Šveitsis), hiljem ka Poolas ja Tšehhis iseseisvad katoliku kirikud, mis ei tunnistanud uusi dogmasid ega paavsti primaati. Hilisemate reformidega loobuti ladina keelest liturgilise keelena ja kaotati kohustuslik tsölibaat vaimulikele. Neile kirikutele oli eeskujuks 18. sajandil Roomast lahku löönud Utrechti piiskopkond Hollandis, kellega koos moodustati 1889. aastal kõiki vanakatoliku kirikuid ühendav Utrechti unioon. Nimi „vanakatoliku“ osutab ustavusele Vatikani I kirikukogu eelsele katoliku õpetusele. Nüüdisajal moodustavad vanakatoliku kiriku peamiselt Kesk-Euroopas ja Põhja-Ameerikas tegutsevad väikesearvulised kirikud. Naiste ordineerimise ja samasooliste abielude küsimus on vanakatoliku kirikut lõhestanud, nendes küsimuses täielikult eitavale seisukohale jäänud vanakatoliku kirikud lahkusid 2008 Utrechti unioonist ja moodustasid Scrantoni uniooni.
