Koorimunga nimetus võeti kasutusele keskajal, et eristada peamiselt liturgilisele elule keskenduvaid kloostrielanikke peamiselt kloostri majanduseluga tegelevatest ilmikvendadest. Erinevalt viimastest läbisid koorimungad tavaliselt teoloogilise stuudiumi ja nende seast valis abt välja vennaskonna vaimulike vajaduste täitmiseks sobivad preestrikandidaadid. Ka koorimunk pidi tegema mitmesuguseid kloostripere hüvanguks vajalikke lihtsamaid töid. Koorimunkadeks nimetati neid seetõttu, et nad osalesid iga päev kloostrikiriku kooris peetavatel tunnipalvustel. Ametlik eristus koorimunkade ja ilmikvendade vahel kaotati Vatikani II kirikukogu reformidega 1970. aastal.
