6.–7. sajandil kuju võtnud Rooma riituse keskne osa on missakaanon, milles tänatakse Jumalat inimkonna lunastuse eest koos Kristuse ristisurma meenutamisega ja öeldakse armulaua seadmissõnad. Rooma kaanonis suunatakse kiriku palved Jumal Isa poole. Kaanon ei sündinud tühjale kohale, sest juba 2. sajandist on teada liturgilisi palvekatkeid, mis on ajast-aega püsinud liturgia osana ja Rooma kirikus edasi kandunud (näiteks sursum corda 'ülendagem oma südamed' Rooma Hippolytuse kaanonis). Rooma kaanoni kujunemist mõjutasid oluliselt ladina keele valdav kasutuselevõtt kirikukeelena ning paavst Gregorius Suure (ametis 590–604) kirikumuusika ja liturgia reformid. Kaanon levis kiirelt ka väljaspool Roomat, tõrjudes kõrvale teised riitused, ning on sellest ajast peale püsinud läänekiriku liturgias peaaegu muutumatul kujul. Kuni Vatikani II kirikukoguni (1962–1965) kasutati Rooma kaanonit roomakatoliku liturgias ainsa armulauapalve vormina. Kirikukogust lähtunud liturgiauuendus tõi missaraamatusse mitu uut armulauapalvet, milles Rooma kaanon jäi väheste muudatustega endiselt kehtima.
