Ühenduse asutas 1611. aastal Pariisis hilisem kardinal Pierre de Bérulle (1575–1629), kes sai inspiratsiooni mõnikümmend aastat varem Itaalias püha Filippo Neri (1515–1595) rajatud samanimelisest ühendusest. Prantsuse oratoorlased on vaimulike tõotusteta ühiselu elavate diötseesipreestrite kongregatsioon, kuid Filippo Neri oratoorlastega võrreldes tsentraliseeritum ja kogukondade ehk oratooriumide väiksema autonoomiaga. Nende vaimsuses on olulisel kohal Jeesuse Kristuse kui inimese eeskuju järgimine ja eriline pühendumine neitsi Maarjale, oluline on nende panus koolide ja ülikoolide asutamisse Prantsusmaal. Aastal 1792 saadeti oratoorlased Prantsuse revolutsiooni ajal laiali, ühendus taasasutati 1852. Selle ametlik nimi on Jeesuse ja Pärispatuta Maarja Oratooriumide Kongregatsioon (ladina keeles Congregatio Oratorii Iesu et Mariae Immaculatae, ametlik lühend C.O.I.).
