Indulgentsikiri kinnitab indulgentsi omandamist, st meeleparanduse läbi andeksantud pattudega kaasnevate ajalike karistuste kustutamist Jumala ees. Keskajal andsid kirja välja ja pitseerisid paavst, kardinalid või piiskopid. Indulgentsikirjad pidid tõendama patukahetsusprotsessi lõpuleviimist ja võisid olla seotud rahalise annetusega kirikule. Hiliskeskajal levis väärarusaam, et ostetud indulgentsikiri oli ühtlasi indulgents ise. See väärarusaam võimaldas kirikule rahakogumise aktsioone, kaubeldes puhastustule hirmuga ja andestuse lubamisega. Martin Lutheri kriitika indulgentsikaubanduse vastu oli reformatsiooni üks vallapäästjatest. Trento kirikukogu (1563) korrigeeris indulgentside jagamise praktikat; paavst Pius V (ametis 1566–1572) lubas 1570. aastal („Quam plenum“) karistada indulgentsikirjade raha eest müüjaid ekskommunikatsiooniga.
