Pihimeelevald on eriline volitus patte kahetsevale patusele patud andeks anda, mittekahetsev ja meeleparandusest keelduv patune aga oma pattudesse jätta. See tugineb Jeesuse öeldud võtmete meelevalla põhimõttele: „Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas” (Mt 16:19). Martin Luther on üldise preesterluse põhimõttest lähtudes leidnud, et pihi vastuvõtmine ning pattude andeksandmise kuulutamine on iga kaaskristlase õigus. Katoliku, õigeusu ja vanades idakirikutes on pihimeelevald vaid preestritel. Roomakatoliku kanoonilise õiguse kohaselt ei piisa pihi kui meeleparanduse sakramendi kehtivuseks ainult sellest, et pihiisa on preester, vaid preestril peab olema pihi vastuvõtmiseks ja absolutsiooniks õiguslik alus. Pihimeelevalla annab seal preestrile diötseesipiiskop, kes võib vastava õiguse ka ära võtta (CIC (1983), §966). Surmaohus viibijale absolutsiooni andmise luba on siiski igal preestril, olenemata piiskoplikult saadud pihimeelevallast.
