Jumalat ja kõike üleloomulikku eitav maailmavaade, usuvastasus
Hea teada
Kui antiikmaailmas mõisteti ateismi vastuseisuna valitsevale religioonile ja selle jumalatele, siis Jumala ja üleloomulike nähtuste üleüldise eituse tähenduses hakati seda sõna kasutama 16.–17. sajandil. Ateismi ühene defineerimine on keeruline selle mitmekihilisuse tõttu. Ateism võib ulatuda läbitunnetatud ja selgelt sõnastatud maailmavaatest ebamäärase vastumeelsuseni inimese elu suunava Jumala kontseptsiooni suhtes. Maailmavaatena on ateism jagunenud mitmeteks vooludeks (teoreetiline, praktiline, poliitiline, psühholoogiline, eksistentsialistik jne), millest igaühel on erinev argumentatsioon ja rõhuasetus.
Tahtes olla küll absoluutne, paljastub moodne ateism kõigele vaatamata siiski esmajoones antikristliku ateismina.
Ateismi laiemalt võib pidada religioonifilosoofiliseks suunaks, NL kontekstis sai sellest aga üks partei õpetuse põhialuseid, mida riiklikul toel ellu rakendati.
religioonifilosoofiline õpetus, mis eitab üleloomuliku ja teispoolse olemasolu ning tunnistab inimese kõikvõimsaks, piiramatu intellektiga olendiks – looduse valitsejaks
Hea teada
Ateistlik kosmoloogia eitab loomist ja tulevast maailmalõppu ning tunnistab pidurdamatut progressi. Inimene on ateismi järgi ainukordne ja surm tähendab tema eksistentsi lõppu. Ateism püüab tugineda eriti loodusteaduslikele faktidele ja meeleelundite andmetele. Kuna ateism usub veendunult jumala ja üldse üleloomuliku mitteeksisteerimisse, siis ei tohi ateismi segi ajada agnostitsismiga. Et ateismi keskmes asub usk kui hoiakuline suhtumine, siis kuulub ta samuti usundite hulka.
