Antoniitide ordu rajas 1095. aastal prantsuse aadlimees Gaston de Valloire ilmikute vennaskonnana, mille peamine eesmärk oli hooldada haigeid, kes kannatasid nn „Antoniuse tule“ (tungalteramürgituse ehk ergotismi) käes. Hiljem hakkas vennaskond põetama ka teisi, eriti katkuhaigeid, samuti said nad tuntuks keskaegsete loomaarstidena. 13. sajandil kujundati ilmikute vennaskond ümber regulaarkanoonikute orduks ja nad võtsid ühiselu aluseks Augustinuse reegli, paavst Innocentius IV (ametis 1243–1254) tunnustas neid eraldi orduna 1247. aastal. Nad kandsid musta ordurüüd ja selle peal sinise Antoniuse ristiga musta mantlit. Ordu tegutses ka Vana-Liivimaal, eriti tänase Läti aladel. Pärast reformatsiooni kuivas peamiselt annetustest sõltunud antoniitide sissetulek kokku, nende kloostrite ja haiglate arv kahanes kiiresti. 1776. aastal ühendati suurem osa alles jäänud antoniitide kloostreid johanniitide ehk Malta orduga. Viimased iseseisvalt tegutsenud kloostrid suleti Saksamaal 1803. aastal.
