16. sajandil aset leidnud lahkhelid armu ja kõlblusseaduse vahekorra üle
Hea teada
Antinomistlik tüli leidis aset kahe etapina alles kujunevas luterlikus teoloogias. See sai alguse 1520. aastatel saksa teoloogi Johann Agricola (1494–1566) väidetest, mille kohaselt on kristlased Vanas Testamendis antud Moosese seadusest täielikult vabad. Sellele järgnesid aastatel 1537–1540 dispuudid Martin Lutheriga (1483–1546), mille raames kirjutas Luther 1539. aastal oma teksti „Antinomistide vastu”. Antinomistlikud seisukohad jäid püsima ka pärast dispuute ning 1550.–1570. aastatel peetud vaidlused kõlblusseaduse osa üle inimese pääsemisel lõpetati alles 1577 koostatud konkordiavormeliga, mis antinomismi üheselt hukka mõistis. Sarnaseid tülisid on hiljem esinenud ka teistes kirikutes, üks tuntuimaid neist leidis aset aastatel 1636–1638 Põhja-Ameerika Massachusettsi koloonia puritaanide seas.
Esimene suur luterluse-sisene konflikt, nn antinomistlik tüli, sai alguse Eislebeni kooliõpetaja Johann Agricola väitest, et Vana Testamendi seadus on kristlaste jaoks ilma igasuguse tähenduseta.
