16. sajandil asutatud anglikaani kirik on suuruselt kolmas kirik maailmas, see on riigikirikuks Inglismaal ja Walesis ning on levinud ka Austraalias, Kanadas, Indias, Ida-Aafrikas jm. Väljaspool Inglismaad asuvad piirkondlikud anglikaani kirikud alluvad samuti Canterbury peapiiskopile ning tema kaudu kirikupeaks olevale Briti monarhile. Erinevatest eklesioloogilistest ja moraaliteoloogilistest käsitlustest johtuvalt on osa anglikaani kirikuid moodustanud oma eraldi ühendused, mis ei ole osaduses Canterbury peapiiskopi ja talle alluvate kirikutega. Anglikaani kirikutalituste ja palvekordade aluseks sai „Ühtne palveraamat” (ing Book of Common Prayer, 1549), millele lisandus 1571. aastal valminud dokument 39 artikliga, mis selgitavad kiriku õpetuslikke aluseid, tuues esile anglikaani kiriku õpetusaluste erijooned võrreldes teiste tolleaegsete kirikutega. Anglikaani kirik on nüüdisaegse oikumeenilise liikumise üks eestvedajaid. Mõnel misjonimaal on anglikaani kirik ühinenud teiste protestantlike kirikutega. Eesti Evangeelsel Luterlikul Kirikul on Porvoo lepingu (1992) järgi anglikaani kirikuga armulauaosadus ja vaimulikuameti ühtsus alates aastast 1996.
