18. sajandil kujunesid preestriteta vanausulisi enim lõhestanud küsimusteks tsaari eest palvetamine ja abielu. Kui algul leidis enamik vanausulisi, et riigi ja kiriku antikristuse võimu alla langemise tõttu ei saa tsaari eest enam palvetada ja ei tasu ka lapsi siia maailma tuua, siis pikkamisi need seisukohad leevenesid. 19. sajandil jagunes suurim preestriteta vanausuliste haru ehk pomoorlased abielu küsimuses kaheks. Enamik abielutust toetanud pomoorlasi, keda hüüti vanapomoorlasteks, liitus aja jooksul 17.–18. sajandil tekkinud abielutute vanausuliste harudega nagu fedossejevlased ja filippovlased – sellega kandus vanapomoorlaste nimetus üle ka neile.