Moskva patriarhi Nikoni (ametis 1652–1666) vastuolulised kirikureformid viisid Vene õigeusu kiriku lõhenemiseni. Hiljem vanausulistena tuntuks saanud inimesed otsustasid vaatamata riiklikule survele ja julmale tagakiusamisele säilitada oma vanad usutavad ning kuulutasid muutused saatana ja antikristuse kätetööks. Vanausulised teevad endiselt ristimärki kahe sõrmega, kirjutavad Jeesuse nime vanas kirjaviisis (Исус), kasutavad armulaual viit leiba, väldivad mitmehäälset koorilaulu, liiguvad kiriklike talituste ajal päri-, mitte vastupäeva. Nad on säilitanud ka vana slaavi ikoonikunsti ning reformide-eelsed teenistus- ja palveraamatud. Vanausuliste liikumine on kirev ja seal on palju allharusid. Erisused taanduvad eelkõige kolmele põhitunnusele: (1) preestrite olemasolu – preestriteta harud ehk bespopoovetsid, kus vaimulikuseisus suri välja ja kõiki talitusi toimetavad ilmikud, preestritega harud ehk popoovetsid, kes aktsepteerisid õigeusu kirikust üle tulnud vaimulikke; (2) abielu tunnistamine - preestriteta vanausulised jagunevad abielu tunnistavateks mõõdukamateks harudeks (nt pomoorlased) ja pärast viimaste vaimulike surma abielu võimatuks pidavateks rangemateks harudeks (nt vanapomoorlased); (3) ristimise tunnistamine – õigeusu kirikus ja teiste vanausuliste toimetatud ristimist tunnistavad harud ning kõiki varem ristitud inimesi uuesti ristivad harud. Vanausuliste kogukonnad eksisteerivad kõigis Baltimaades, Eestis on vanausulised alates 17.–18. sajandist elanud eelkõige Peipsi järve kallastel.
