Altarisakramendi terminiga (ld sacramentum altaris) rõhutatakse ladina kirikus, et pühitsetud leivas ja veinis on Kristuse ihu ja veri tõeliselt (ld vere, realiter, essentialiter et substantialiter) kohal. Martin Lutheri (1483–1546) „Väikeses katekismuses“ õpetatakse armulaua nimetamisega altarisakramendiks, et „see on meie Issanda Jeesuse Kristuse tõeline ihu ja veri, mis on meile kristlastele Kristuse enda poolt leivas ja veinis söömiseks ning joomiseks seatud“. Kinnitust, et tegemist on tõelise „ihu ja verega", võib mõista reformatsiooniaja vaidluste taustal, kui reformatsiooni teised suunad tõlgendasid Kristuse ihu ja vere kohalolu armulaual pigem sümboolselt. Katoliku kirikus nimetatakse altarisakramendiks ka seda pühitsetud leiba ehk hostiat, mis jääb armulauatalitusel söömata, mida säilitatakse tabernaaklis ning austatakse adoratsiooniga.