Tarru toodava nektari veesisaldus kõigub tavaliselt 50–70% vahel. Kui nektar sisaldab 50% vett, siis tuleb sellest välja aurutada ligi 30%. Nektari tarru toonud korjemesilane annab selle üle neljale-viiele noorele tarumesilasele, kes selle omakorda annavad üle 8–10 mesilasele. Seega võib ühe korjemesilase poolt tarru toodud nektar olla jagatud ligi 50 tarumesilae vahel. Saadud nektari väljutavad tarumesilased kärjekannude seintele, kust see uuesti teiste mesilaste poolt meepõide imetakse. Sellise mitmekordse imamise ja väljutamise ajal lisavad mesilased nektarile neelunäärmete sekreeti, mis soodustab suhkrute hüdrolüüsi. Taolist protseduuri kordavad mesilased nii kaua, kuni nektari suhkrusisaldus on tõusnud 70%-ni. Seejärel paigutatakse saadud toormesi kärjekannudesse väiksemates kogustes ja sellest üleliigse vee väljutamine toimub kärjetänavate intensiivses ventileerimises. Kui mee suhkrusisaldus on tõusnud 78–80%-ni hakkavad mesilased meega täidetud kärjekannusid kinni kaanetama. Kinnikaanetamine takistab õhust niiskuse imendumist mee sisse ja selle käärima minekut. 50%-lise veesisaldusega nektarist saab tugevas peres mesi valmis keskmiselt 108 tunni jooksul. Kõrgema välisõhu temperatuuri korral võib mesi kiiremini valmida. Mesi on valminud, kui meekärg on kaanetatud vähemalt 1/2–2/3 ulatuses. Loodusest korje järsul katkemisel võibki osa meekärgedest jääda kinni kaanetamata, kuigi nendes on valminud mesi. Sellistel juhtudel tuleb lähtuda sellest, et kui raami pööramisel mesi kärjekannudest välja ei tilgu, võib mee tarust välja võtta ja vurritada.
