Hapnemata leival on religioosne tähtsus nii kristluses kui ka judaismis. Läänekirikus kasutatakse hapnemata leiba tavapäraselt armulaualeivana, roomakatoliku kiriku kanooniline õigus isegi keelab muu leiva kasutamise armulaual. Seevastu idakirikus kasutatakse valdavalt armulaualeivana hapendatud leiba, erandiks on Armeenia ja maroniidi kirikud, kus armulaualeib valmistatakse samuti hapendamata taignast. Mõlema traditsiooni taga on erinev teoloogia ja sümbolism: hapnemata leib väljendab Kristuse patuta ja rikkumata loomust, hapendatud leib osutab Kristuse ülestõusmisele ja elule. Judaismis tarvitatakse hapnemata leiba ehk matsat paasa ajal, meenutades iisraeli rahva lahkumist Egiptusest, mis pärimuse järgi leidis aset nii kiiresti, et leib ei jõudnud kerkida.
