Talvitushoone maht projekteeritakse selle järgi, palju mesilasperesid ja missugustes tarudes kavatsetakse sellesse paigutada. Arvestada tuleb talvitushoone projekteerimisel ka sellega, mitmekorruseliselt tarud talvitushoonesse paigutatakse. Talvitumisel eraldavad mesilaspered soojust ja niiskust, mis koguneb talvitushoonesse. Seega peab mesilaste talvitushoone olema hästi ventileeritav. Kui välisõhu suhteline niiskus on kõrge, kasutatakse talvitushoonetes üleliigse niiskuse eemaldamiseks keedusoola või kustutamata lupja või niiskust imavaid geele. Nimetatud ained imavad õhust endasse üleliigse niiskuse, mille tagajärjel talvitushoone õhk muutub kuivemaks. Teatud aja möödumisel tuleb niiskust imavaid aineid uuendada. Talvitushoonete eelisteks on see, et selles talvituvad mesilased üldreeglina paremini (välisõhu temperatuuri kõikumised avaldavad vähem mõju). Puudusteks tuleb lugeda aga seda, et ehituslikult on talvitushooned kallid (materjal kivi, betoon jne). Normaalse õhuvahetuse tagamiseks peab olema ehitatud sundventilatsioon. Tarude paigutamiseks talvitushoonesse ja sealt kevadel välja toomiseks kulub märkimisväärselt palju aega ja tööd. Suveperioodil aga seisab mesilaste talvitushoone tühjana ega ole kasutatav muuks otstarbeks.
