Nii kristlike kui ka judaistlike sakraalhoonete bema on välja arenenud Vana-Kreekas kõnepidamiseks kasutatud poodiumist. Varakristlikus arhitektuuris oli see põrandast kõrgem, tavaliselt astmetega varustatud hobuserauakujuline platvorm, kus loeti Pühakirja ja peeti jutlust ning kus asusid vaimulikkonna istmed. Läänekirikus laienes bema hiljem sageli kogu altariruumi ehk presbüteeriumi alla, bema peale rajati ambon, millest arenes aja jooksul välja kantsel, bema mõiste kadus aga suuresti käibelt. Sarnane laienemine toimus ka idakirikus, kus bema on nüüdseks jagunenud ikonostaasi taga paiknevaks altari(ruumi)ks ja ikonostaasi ees asuvaks soleaks koos amboni ja kliirosega. Bütsantsi ristkuppelkirikutes ja varakristlikes basiilikates nimetatakse vahel bemaks ka kogu apsiidile eelnevat idapoolseimat ruumiosa.
