Läänekirikus hakkas ladinakeelne sõna filioque (otsetõlkes „ja Pojast”) usutunnistuse tekstides paiguti esinema juba 6.–7. sajandil, kuid paavstliku heakskiidu sai see 11. sajandi alguses. Koos selle sõnaga on usutunnistuse teksti hiljem omaks võtnud ka protestantlikud kirikud, kuid mitte õigeusu kirik, mis hoiab kinni usutunnistuse varasemast, 4. sajandil vastu võetud tekstist. Tegemist on ühe olulise teoloogilise lahknevusega lääne- ja idakiriku õpetuses, mida on vahel lihtsustatult peetud 1054. aasta suure kirikulõhe peamiseks põhjuseks.
