Oli eelmise sajandi algul veel üsna laialdaselt kasutusel Kesk-Euroopa mägistes piirkondades (Lõuna-Saksamaa, Šveits, Austria). Õlgtarude karkass valmistati tavaliselt pajuvitstest, mille vahele punuti õled (Kanitzi korv). Kasutati ka teist moodust, kus õlgedest punuti esmalt jäme nöör, mis seejärel linase niidiga kokku õmmeldi (stülperid). Stülperid ja korvid olid enamasti raamideta, kas ristkülikukujulise või ringikujulise põhiplaaniga. Hiljem hakati valmistama õlgedest ka raamtarusid. Õlgedest raamtarud koosnesid alumisest ja ülemisest raamist, mille vahele pressiti õled. Eestis õlgtarusid massiliselt kasutatud ei ole, kuid eelmise sajandi viiekümnendatel aastatel olid mõnes Eesti mesilas kasutusel roost valmistatud tarud. Roog oli selles suhtes õlgedest parem, sest seda ei kahjustanud närilised.
