üks kahest peamisest teoloogilisest ja eksegeetilisest traditsioonist 2.–5. sajandil, mis tähtsustas Piibli sõnasõnalist tõlgendamist ja Jeesuse Kristuse inimlikkust
Это интересно
Antiookia koolkond osutab teatud üldistele suundumustele filosoofilis-teoloogilises mõtlemises ega ole koolkond selle sõna ranges tähenduses. Piibli eksegeesis eelistasid need mõtlejad teksti sõnasõnalist tõlgendamist ning tõlgendamisel tekkivate raskuste lahendamisel kirjandusliku stiili, retoorika, teksti autorite eripärade ja ajaloolise tausta arvestamist. Kristoloogias tähtsustasid nad Kristuse inimliku loomusega seotud aspekte ja rõhutasid tema maist eksistentsi tõelise ja täieliku inimesena. Koolkond omandas kõrgeima taseme 4. sajandi lõpuks pärast dispuute ariaanidega, selle silmapaistvaimad esindajad olid Diodoros Tarsosest (srn u 390), Theodoros Mopsuestiast (u 350–428), Johannes Kuldsuu (u 347–407) ja Konstantinoopoli patriarh Nestorios (srn u 451).
